Eellugu ning ÜS Raimla asutamine

Fred Puss, Aare Ristikivi

Raimla asutamine on erinev teiste organisatsioonide, sealhulgas teistest pungunud organisatsioonide saamisloost.

Kuigi esimesed eestlaste loodud üliõpilasorganisatsioonid olid korporatsiooni tüüpi (Eesti Üliõpilaste Selts, korp! Vironia), lisandus neile peagi Eestile omanäoline organiseerumisviis – üliõpilasseltsid. Seltsi vormi kasutamise põhjusi võib otsida enda sakslastega ning nende organisatsioonidega vastandamise soovist. Ka vene üliõpilaste ringid võisid olla eeskujuks eestlaste seltsidele. Siiski võtsid viimased korporatsioonidelt suures osas üle nende kombestiku ning traditsioonid.

Seltsidest üks omanäolisemaid oli Eesti Üliõpilaste Selts Ühendus. Sellesse olid koondunud paljud poliitiliste huvidega noored ning eriti Esimese maailmasõja ning sellele järgnenud sündmuste ajal nende tegevus elavnes. Oma organisatsiooni ülesehitusele ning korrale ei pööranud nad palju tähelepanu ning nende jaoks oli see pigem vajalik kooskäimiskohana, kui omaette tegevust harrastava organisatsioonina. See ei rahuldanud suure osa liikmete vajadusi, sest nemad olid seltsi astunud selle organisatsiooni pärast (teisi eestlaste seltse tollal peale EÜSi Tartus polnud).

Tekkinud rühmitused püsisid mitmeid aastaid ning pärast emakeelse ülikooli loomist tekkinud lahkhelid isikute pinnal viisid uue organisatsiooni asutamiseni. Nii uue organisatsiooni sisu liikmete näol kui ka korter ning osa varast saadi Ühenduselt, vorm aga suurel määral korporatsioonidelt. Uus organisatsioon püüdis olla süntees kahe organisatsioonitüübi parimatest omadustest. Poliitilisi põhjusi lahkuminekul ei olnud, kuigi seda on hilisemates mälestustes rõhutatud. Nooremad ühenduslased, kellega vanemad tulevased raimlalased vägikaigast hakkasid vedama, ei olnud enam seotud poliitilise tegevusega, nagu paljud enneiseseisvusaegsed Ühenduse liikmed.

Otsustavaim koosolek Raimla asutamisloos algas 27. oktoobril 1921. Hääletuse tulemusena heitsid tulevased raimlalased 15 poolthäälega 14 liiget Ühendusest välja. Väljavisatud seda ei tunnistanud ning kaebasid ka ülikooli nõukogule. Ülikooli valitsus otsustas 5. mail 1922 lugeda välja heitmise otsuse õigustühiseks. Selle tulemusena vahetusid pooled ning varem Ühendusse jäänud asutasid oma organisatsiooni. Suvevaheaja tõttu lükkus ametlik asutamine sügisesse, kus 22. septembril 1922 ülikooli nõukogus uue organisatsiooni põhikiri kinnitati. Kuigi algul kaaluti ka segaseltsi asutamist ning mõned varasemad Ühenduse naisliikmed olid samuti tegevusse kaasatud, otsustati ühehäälelise enamusega rajada meesselts ning pool aastat kehtis naisliikmetele alalise külalise staatus. Raimla asutamiskoosolek toimus 14. oktoobril 1922 ning seda tähistatakse ka Raimla aastapäevana. Raimla asutajate hulgas olid ülekaalus arstiteaduskonna tudengid (16st 9).

Raimla nime kohta on mälestustes (protokollides vastavat teemat ei käsitletud) veidi erinevad andmed, kuid ühel meelel ollakse, et leiti Wiedemanni sõnaraamatust sõna ‘raima’, millest tuletati Raimula. Kuna tulemuses kaheldi, küsiti nõu prof Johannes Voldemar Veskilt, kes pakkus nimeks Raimla. Nime tähenduse kohta on auvil! Räägo andnud selgituse, et seltsi tegevus piltlikult peaks selles avalduma, et ta tooresmaterjalist, millena noormehed seltsi tulevad, välja raiub, välja tahub kultuuriinimesed.

 

Sisetegevus omariikluse ajal

Raimla sai oma vanemate asutajaliikmete tõttu kiiresti jalad alla ning saavutas pärast asutamist peagi arvestatava suuruse. Et aga loodud organisatsiooniga kõik rahul ei olnud, näitab seltsi suurim kriis, mis sai alguse 1927. a juhatusest. Sinna kuulusid mitmed hilisemad teadlased – Edgar Kantist, Karl Orvikust ja Harald Habermanist said hiljem professorid ja akadeemikud, Juhan Aulist professor, Mart Meiusist Tallinna Õpetajate Seminari direktor ja õppejõud. Pole üllatav, et vaimselt tasemelt keskmises organisatsioonis tekkis neil soov viia see nende arvates paremale tasemele. Hakati rõhutama intensiivset teadustööd, aktiivset osavõttu igast elualast jne. Olukorda karmistati, juhatus nautis oma tööd silmnähtavalt. Seltsi enamuse moodustasid aga tavalised üliõpilased, kes ei olnud tulnud seltsi teadust tegema (selleks olid olemas teadusseltsid), vaid lõbusat vaheldust otsima. Nende kahe rühmituse vahel tekkisid lahkhelid, esialgu tegevliikmete rühmitus versus juhatus, millest hiljem kujunesid aga üksikud isikutevahelised lahkhelid. Teravad suhted seltsis viisid kaheksa liikme lahkulöömiseni. Selle tulemusena jätkus seltsis mõnda aega eksinud liikmete karm kohtlemine (kokku kaotas Raimla 1929. aastal 22 tegevliiget ja ühe vilistlase), kuid mõne aastaga saavutati stabiilne olukord, mis püsis 1940. aastani.

1920. aastatel omas Raimla oma liikmeskonna kaudu üsna olulist osa Üliõpilaskonna Edustuse juhtimisel. Kuigi ükski raimlalane ei olnud Edustuse esimees (sellest olevat majanduslikel põhjustel ära öeldud), algatasid nad mitmed aastaid püsinud traditsioonid üliõpilaskonna elu parendamiseks. Raimla esines seltside ja korporatsioonide omavahelises hõõrumises küll deklaratiivsete pöördumistega, kuid soovides olla erapooletu, kaotas ta oma olulise koha üliõpilaskonna juhtimisel.

Teiste üliõpilasorganisatsioonidega suhtlemisel on näha nais- ja segaorganisatsioonide (seltside) tugev ülekaal. Ühegi meeskorporatsiooniga pole teada ühiseid üritusi, küll aga nt ÜS Liivikaga (jalgpalli- ja malekohtumised). Korporatsioonidele, millega ametlikult suheldi, saadeti selle märgiks nimekirju, kuid oma üritustele neid ei kutsutud. Seltside hulgas kujunes Raimla kiiresti üheks suurimatest ning seetõttu oli ta pigem olukorras, kus ta valis omale ise suhtluskaaslasi. Viisakusest ei öeldud ära teiste kutsetest ning kutsuti ka vastukülastusele, kuid oma algatust näidati üles vaid kindlate organisatsioonide puhul.

Kui mitmetest seltsidest on omakorda tekkinud teised organisatsioonid, siis vähem on neid, millega on liitunud mõni teine organisatsioon. Raimla puhul oli selliseks Tallinna Tehnikumi likvideerimisel oma tegevuse lõpetanud Üliõpilaste Ühing Valgma. Nende vahel olid enne liitumist 1935. a suhted olnud kümmekond aastat ning suure sarnasuse tõttu tuli kergemini Valgma otsus oma tegevus lõpetada, mitte see Tartusse tuua või mõneks ajaks kalevi alla panna, nagu tegid üksikud teised organisatsioonid.

Väljaspool ülikooli võttis Raimla samuti osa mitmetest ühiskondlikest ettevõtmistest. Liikmetele kohustuslikuks oli tehtud osalemine Kaitseliidus, mis aga ei olnud haruldane ka teiste üliõpilasorganisatsioonide hulgas. Üks silmapaistvamaid oli tegevus Nimede Eestistamise Keskbüroos, kus Raimlal oli oma alaline esindaja. Üleskutsed liikmeskonna hulgas kandsid vilja – raimlalased eestistasid oma nimed enne seda, kui tegevus sai hoogu terves Eestis.

Suvepäevi korraldati 1929., talvepäevi 1936. aastast. Raimla liikmetest peamiselt ülikooli noorte õppejõudude töö tulemisena anti 1937. aastal välja teaduslikest artiklitest seltsi juubelialbum “Omariikluse süvendamisel”. Välja anti ka oma laulik (1936), sise(pila‑)ajakirja Simplicitas (8 nr-t) ning Üliõpilaslehe erinumber (1925).

Raimla ruumides oli keelatud alkohol, kuid seda lubati kahel korral aastas – aastapäeval (oktoobris) ning vilistlaspäeval (märtsis). Väljapoole oli tuntud orkester ning laulumehed. Raimla naiskond oli samuti organiseerunud ning evis oma juhatust.

Sümboolikast kujundas Paul Luhtein 1939. a hõbedast sõrmuse, millel olev kujutis on ka praegusel lipul, mis loodi 1959. a Rootsis. Kuigi lipp oli kavandina (ja vähemalt ühtedes mälestustes ka reaalselt) olemas 1940. aastal, pole seda lippu nähtavasti säilinud ning Rootsis tehtud lipp erineb sellest veidi. Teklina kasutati üliõpilaste valget üldteklit.

Tallinna Tehnikaülikooli juures tegutses 1936-1940 Tallinna osakond, mis kujunes koos Tallinna vilistlastega suhteliselt suureks, siia tuli üle ka mitmed varem Valgmasse kuulunud üliõpilased.

Raimlale iseloomulik joon oli omariikluse ning demokraatia igakülgne rõhutamine. Kui üliõpilased sellele suurt tähelepanu ei pööranudki, siis aina suurenev ning jõudu koguv vilistlaskogu tegeles sellega pidevalt. Hea näide selle kohta on vilistlaskogu peale surutud vene ajalehtede tellimine (põhjendusega, et oleks esindatud mitmed poliitilised suunad). Need aga üliõpilaste seas lugejaid ei leidnud.

Liikmeskond

Väga vähe on käsitlusi, milles on põhjalikult uuritud ühe organisatsiooni liikmeskonda. Sellest tulenevalt pole olnud uurimusi, mis oleks soodustanud Raimla võrdlemist teiste organisatsioonidega ning võimaldanud kindlamalt leida Raimla eripära ning kohta. Peamiselt on siin võrreldud Raimla liikmeid Tartu ülikooli üliõpilastega üldiselt, võttes muidugi arvesse, et Raimla liikmeskonna määrasid kolm olulist tegurit – kõik tema liikmed pidid õppima Tartu ülikoolis, olema eestlased ning meessoost.

Raimla liikmete arv kasvas üsna kiiresti. Seltsi liikmete arv stabiliseerus juba 1928. aastaks, järgnenud aastate väiksema arvu põhjustasid 1929. a kriisi tagajärjel lahkunud. Pidevalt suurenes aga vilistlaste hulk. Vilistlaste arvu hüppeline kasv 1935. aastal saavutati tänu Valgma liitumisele Raimlaga.

On kindel, et 1940. aasta lõpuks oleks Raimla vilistlaskogu olnud EÜSi järel seltside hulgas suuruselt teine. See on tingitud suurest ülikooli lõpetajate hulgast Raimlas. Esimestel tegevusaastatel oli loomulik, et Raimla  andis igal aastal vähem vilistlasi, kui teised organisatsioonid, kes olid pikemat aega tegutsenud. Võrreldavad on alles 1930. aastad, kui enam organisatsiooni vanus ei mõjutanud ülikooli lõpetajate arvu. Siis ületas lõpetajate osakaal Raimlas pidevalt ülikooli keskmise.

Ülikooli üldarvuga võrreldes oli Raimlas rohkem metsandus-, põllumajandus- ning veterinaariaüliõpilasi. Tugevalt oli esindatud ka matemaatika-loodusteaduskond. Filosoofiateaduskonnas õppivaid üliõpilasi oli Raimlas aga vähem, kui ülikoolis tervikuna.

 

Tegevus paguluses

Raimla tegevusest esimese nõukogude ja saksa okupatsiooni ajal pole palju teada. 1940. a sügisel toimus üks põrandaalune koosolek, kus võeti vastu ka kolm noorliiget. Nõukogude Eestis saadi peamiselt kokku matustel, 50. aastapäeva 1972. aastal tähistati vil! Juhan Auli 75. sünnipäeva varjus.

Eestist lahkus 92 Raimla liiget, laevadel “Nordstern” ja “Moero” hukkus neist 6. Elama asuti järgmiselt: 7 Austraaliasse, Kanadasse 18, Rootsi 30, USAsse 29 ning 1 Argentinasse ja 1 Brasiiliasse. Väliskoondiste tegevusest võttis osa ka juba varem Marokos elanud Eesti Vabariigi aukonsul auvil! Rudolf Peets. Eestist pagenud raimlalased hakkasid organiseeruma juba DP-laagrites. Tähistati perekondlikke sündmusi ja 1946. a aprillis peeti Geislingenis vilistlaspäevad, kus valiti ka juhatus.

Rootsis asuvate liikmete esimene koosolek toimus Uppsalas 2. juunil 1946. Valiti juhatus ning otsustati hakata koguma andmeid raimlalaste kohta paguluses, mille tulemusena (auvil! Joosep Nõu algatusel) on Raimla arhiivis väga mahukas ajaleheväljalõigete kogu. Saksamaale hakati saatma abistamispakke. Esimene uus liige (Elgas Rumma) võeti Rootsi koondisesse vastu aga juba 1945. aastal.

Tugevaim koondis tegutseski Rootsis. Kuigi USAs oli samapalju liikmeid, olid nad rohkem hajutatud (peamiselt Clevelandis Ohio osariigis ja New Yorgi ümbruses) ning tegutsesid väiksemate rühmadena. Rootsi koondise eestvõttel anti 1955. a välja teaduslik koguteos “Omariikluse taustal”. Peamiselt Rootsi, kuid vaheldumisi ka USA ja Kanada koondiste toimetusel ilmus 53 numbrit ajakirja Raimla Side (1952-1989). Rootsis trükiti ka lauliku faksiimile ning kavandati lipp. Tegema hakati ka sõrmuseid.

Rootsi koondise vil! Valev Uibopuu eesvõttel sõlmiti 26. märtsil 1962 sõprusleping Helsingi ülikooli Satakunna osakunnaga. Peamiselt suheldi vastastikustel aastapäevadel, kuid mitmed Raimla liikmed võtsid osa ka Satakunna kodu-uurimistöödest.

1955. aastaks oli kasvanud üliõpilasliikmete arv Rootsis suureks ning valiti senise koondise juhatuse kõrvale ka üliõpilasjuhatus. Korraldati aastapäevi, ühisüritusi teiste organisatsioonidega, suvepäevi, vanamehetunde noorliikmetele ja ettekandeõhtuid. Rootsi koondise tegevus kahanes liikmeskonna vähenemise tõttu 1980. aastateks, olles praeguseks pärast koondise pikaajalise esimehe auvil! Sulev Nurmiste surma 2003. aastal lõppenud.

USA koondis asutati 6. septembril 1952 New Yorgi lähedal. Kokkutulekute kohtadeks kujunesid vilistlaste kodud, suvepäevi peeti enamasti Lakewoodis (New Jersey osariigis).

Kanadas alustati koondumist 21. jaanuaril 1956 Torontos, sinnani oldi Rootsi koondise liikmed. Uuteks liikmeteks võetud olid kõik seniste raimlalaste pojad.

 

Taasasutamisjärgne tegevus

Raimla taasasutamise initsiatiiv tuli 1989. aasta alguses Tallinnas elavatelt vilistlastelt, kes otsisid tuge Rootsi koondiselt, mis oli paguluses olevatest Raimla koondistest kõige suurem. Loodi kontaktid ka Tartu ennesõjaaegsete vilistlaste ning nende järeltulijatega, leiti asjast huvitatud üliõpilased ja 4. septembril 1989. aastal toimus Tartus pidulik taasasutamise koosolek, millest võtsid osa 28 vilistlast ning kuus üliõpilast. Vilistlaskogu esimeseks esimeheks valiti vil! Jaan Kõrgesaar, seltsi esimeheks ksv! Mait Lepik. Kuna nii Rootsi kui ka Eesti poole pealt olid aktiivsed taastamisest osa võtjad arstid, siis olid arstitudengid esialgu ülekaalus ka seltsis endas. 29. novembril toimus Kanepis Raimla lipu õnnistamine.

Tihedad sidemed kujunesid Soome sõprusorganisatsiooni Satakuntalainen Osakunta’ga, sõprussuhteid asuti arendama ka Rootsi tudengitega. Aktiivne oli vilistlaskogu Tallinna osakonna töö ja korduvalt räägiti tudengite koondise loomisest sinna, kuid tegudeni ei jõutud.

1993. aasta volbriks said valmis seltsi teklid, meie lipuvärvides – helesinine põhi ja valge äär. Enne Teist maailmasõda kandsid raimlalased ülikooli üldteklit, ka lipp ise oli kasutusele võetud alles paguluses. Peamiseks põhjuseks, miks selline otsus vastu võeti, on ilmselt akadeemiliste intiimorganisatsioonide vähene populaarsus. Siiski ei ole Raimla tekkel midagi muud, kui kindlate tunnustega peakate, talle ei laiene korporatsioonide “värvikultus”.

Raimlal oli juhtiv roll Üliõpilasseltside Liidu taastamisel 1996. aastal, ksv! Aare Ristikivi oli selle esimene taasasutamisjärgne esimees. Osaleti aktiivselt Üliõpilasesinduse töös.

Taastamisjärgne suurim üritus oli ilmselt Raimla 75. aastapäeva tähistamine 1997. aasta oktoobris. Anti välja kogumik „ÜS Raimla 1922-1997“. Kirjutati alla sõprusleping Uppsala ülikooli Kalmar Nation’iga. Esmakordselt valiti sõjajärgses Eestis Raimla auvilistlasi, sellise tiitli said vil!! Ants Vihmand, Elmar Rõigas, Aleksander Elango, Sulev Nurmiste, Enn Nõu. Viis aastat hiljem lisandusid auvilistlastena vil!! Paul Teder, Johannes Aarik, Ilmar Merits, Ilmar Laan, Jaak Kiviloog, Olev Nõu.